ÕÕVASTAV: Mount Everestil lebab üle 200 mägironija laiba


Foto: Mount Everest on mägironijate unistuste koht, aga paraku koht, mis nõuab igal aastal uusi ohvreid. Artikkel avaldatud: 07.10.2020, 0:15.

Iga mägironija unistus on vallutada maailma kõrgeim punkt – Mount Everest. Maalilise vaatega mägi on tegelikkuses surnuaed, kus lebab üle 200 mägironija laiba.

Enamjaolt on surma põhjuseks hapnikupuudus või hapnikupuudusest põhjustatud tervisehäireid, mida põhjustab 7900 meetri kõrgusel olev hõre õhk. Õhk on seal nii hõre, et inimene vajab hingamiseks lisahapnikku ja seetõttu kuulub iga mägironija standard varustusse ka kaasaskantavad hapnikuballoonid.

Kui mingil põhjusel, näiteks tänu rasketele ilmatingimustele, jääb inimene mäele lõksu, siis pääsemise lootused on väga väikesed, kuna madalamalt mäejalamilt abi oodata ei ole. Samal põhjusel ei tooda ka säilmeid ära.

Säilmed jäävad mäele lebama igavaseks ja nii kummalisena kui see ka ei tundu, on laibad teistele mägironijatele suureks abiks. Laipu kasutatakse teemärgiste ja tähistena ning enamus mägironijatele on lebavate säilmete asukoht teada.

David Sharp

david sharp

David Sharp’i surnukeha on tänaseni Rohelise Saapa koopas, mis asub Mount Everesti tipus. David proovis vallutada mäge 2005. aastal.

Ta jõudis peaaegu tippu, kui otsustas koopas teha väikese puhkepausi. Kahjuks David sai puhates külmakahjustuse ja ei olnud enam võimeline liikuma. Temas möödus üle 30 mägironija, kes pidasid teda surnuks, aga tegelikult oli mees veel elus.

Viimaks osad ronijad mõistsid, et David on elus, aga oli juba liiga hilja. David oli võimelik küll rääkima, aga kahjuks ei olnud võimeline liikuma. Ta toodi koopast välja ja asetati päikese kätte lootes, et päikesesoojus aitab mehe taas jalule, aga paraku see ei õnnestunud.

Teistel ronijatel ei jäänud üle muud võimalust, kui jätta mees mäele oma surmatundi ootama. Vastasel juhul oleksid ka teised mägironijad pannud oma elu ohtu.  Tänasel päeval ta lebab keha annab teistele ronijatele märku, et koheselt jõutakse Mount Everesti tippu.

Tsewang Paljor

2

India mägironija Tsewang Paljor, keda tuntakse hüüdnimena «Rohelised Saapad» ning kelle hüüdnimest tuleneb ka Rohelise Saapa koopa nimi, suri Mount Everesti tipus 1996. aastal.

Ka tema keha kasutatakse ühe märgina, et jõutakse koheselt mäe tippu.

Laibad baaslaagris

3

Nii ebainimlik kui see ka ei tunduks, jäetakse laibad isegi baaslaagritesse vedelema. Ka sealt on laipade transport peaaegu võimatu.

George Mallory

4

George Mallory suri 1924. aastal. Ta oli esimene inimene, kes proovis vallutada maailma kõrgemat mäge. Tema keha on siiani säilinud ning ta isik tuvastati 1999. aastal.

Laibad Mount Everesti nõlvadel

5

Laibad lebavad mäel sellises asendis, kuidas inimene suri. Pildil on mehe surnukeha, kes kukkus ja oli liiga väsinud, et tõusta ning seetõttu külmus surnuks.

Surnukehi kaitstakse kivide ja lumepallidega

6

Ronijad asetavad kehade ümber kive ja lumepalle, et kaitsta neid keskkonna hävitavade mõjude eest.

Põhjuseks on, et laipasid kasutatakse «maamärkidena», mis annavad mägironijatele teada nende asukohast, mis suunas edasi liikuda ja kui kaugel ollakse tipust.

Tundmatu mehe surnukeha7

Arvatakse, et too tundmatu mees külmus surnuks, kui tegi puhkepausi toetudes vastu lumevalli.

Vall on tänaseks küll kadunud, aga see selgitab laiba kummalist asendit.

Francys Arseniev

8

Ameeriklanna Francys Arseniev ja tema abikaasa Sergei Arsentiev vallutasid Mount Everesti 1998. aastal. Francys oli ühtlasi esimene Ameerika naine, kes on roninud kõrgeima mäe tippu.

Mingil põhjusel paar eraldus ning kui Sergei naasis baaslaagrisse, avastas, et tema elukaaslane ei ole veel naasnud. Seepeale otsustas mees minna naist päästma. võttes kaasa hapnikku ja erinevaid ravimeid. See oli ka ühtlasi viimane kord, kui teda nähti.

Naise leidsid samal päeval Usbeki ronijad, kes proovisid teda kanda baaslaagrisse. Kahjuks lõppesid ka Usbekkide hapnikuvarud ning nad pidid naise jätma mäele. Laagris täiendati varusid ning juba samal õhtul naaseti. Naine leiti samast kohast, kuhu ta oli jäetud ning lähedal oli ka ta mehe jääkirves ja nöör, aga meest siiski ei leitud.

Kuna naine oli nõrk ja liikumisvõimetu ning ilmastikutingimused olid väga karmid, siis ronijad olid sunnitud naise jätma surema. Ka kadunud mehe surnukeha leiti aasta hiljem – surmapõhjuseks oli õnnetu kukkumine.

Tänasel päeval on naise keha kaetud USA lipuga.

Kui lugu, mida lugesid oli kasulik, hariv või meeldis, siis jaga seda lugu ka sõpradele. Teised juba jagasid!