Kui oled natukene vanema generatsiooni inimene, siis kindlasti mäletad järgnevaid «tehnikaimesid» või mänguasju, mida soovisid omale jõulukingiks või kinkisid ise.
Tänasel päeval tunduvad need väga kummalised kingid, millele enam põhimõtteliselt kasutust ei leiakski ning pigem kuuluksid need muuseumi eksponaatide hulka.
Aga noh öeldakse, et kingitud hobuse suhu ei vaadata ja võib-olla olekski nostalgiline kink see, mis võtab kingisaaja suu muigele :)
Pärast jõuluvaheaega võis koolis paljudel näha selliseid virtuaalloomakesi ning vahetundidel ei tohtinud unustada teda sööta või kasida.
Vanad head kollased kasetid. Koolis käis pidev mängude vahetamine ja äri.
Videolaenutus ning pärast video vaatamist algusesse kerimine on tuttav tunne?
Mis siis, et eriti tasku ei mahtunud, aga sellega oli sama šeff ringi käia, kui nõuka ajal värvilise kilekotiga.
Seda mäletavad natukene vanemad inimesed, aga oli väga-väga väärtuslik kingitus ning igal tüdrukul pidid sellised riided kodus olema.
Mingil perioodil oli väga popp mänguasi ning seda iga laps ootas.
Päris õiget eestikeelset nime ei tea, aga äkki võis olla stilofon? Metallotsaga tuli puudutada klahve ning nii sai erinevaid noote. Põhimõtteliselt algeline minisüntesaator.
Vana hea rauast kelk. Sai pikema ja kaugema liu, võrreldes Salvo kelguga.
Mäletate mis see oli? Lahedamatel seadetele sai edastada ka tekstisõnumeid, aga reeglina ilmus ekraanile telefoninumber, kes soovis Sinuga ühendust saada ning lootes, et sa helistad talle tagasi antud numbrile.
Kujutaksid ennast sel jõuludel loobuma nutitelefonist ning filmima jõulukinkide üleandmist taolise «vidinaga»?