Maailma kõvemad mehed, kelle kõrval Chuck Norris kahvatub
LEONID INANOVITS ROGOZOV
Leonid Inanovits Rogozov oli arst, kes võttis osa Nõukogude Liidu Antarktika ekspeditsioonist aastatel 1960-1961. Ühtlasi oli ta ainus arst terves baasis.
1961. aasta 29. aprillil jäi Rogozov haigeks. Tal oli väike palavik, oksendas, nõrkusehood ja valud kõhus. Ükski ravim ei aidanud.
30. aprillil kõik märgid viitasid, et tegu on pimesoolepõletikuga ning Rogozov vajab koheselt operatsiooni. Lähim arst oli 1600 kilomeetri kaugusel ning väljas valitsesid julmad ilmastikuolud, mis välistas abi saabumise lähiajal, siis ei jäänud Rogozovil muud üle, kui operereerida iseennast.
Operatsioon hakkas 30. aprilli õhtul kell 22.00 ning teda abistasid autojuht ja ilmastikuteadlane, kes andsid talle vajalike riistu ning hoidsid peeglit. Vaatamata tuimestusest tekkivatele nõrkushetkedele sai operatsioon läbi keskööks ning oli edukas. Arst paranes nädalaga ning kahe nädala pärast naases oma igapäeva rutiini juurde.
Järgmise kõva mehe kohta lugemiseks vajuta nupule JÄRGMINE.
MICHAEL MALLOY
Michael Malloy, keda tunti ka hüüdnimega Mike Vastupidav või Raua Mike oli kodutu iirlane, kes elas New Yorkis 1920-datel. Teda püüti tappa mitmeid kordi, et petta kindlustuselt raha välja.
Ta sõbrad soovitasid tal sõlmida elukindlustuse, mida Malloy ka tegi. Kuna ta oli alkohoolik, siis sõbrad proovisid teda surnuks joota, et nii saada kindlustuse raha omale.
Üks sõpradest oli baariomanik, kes andis talle lõppematu baariarve, lootes, et Malloy joob end nii surnuks. Vaatamata sellele, et Malloy jõi igapäev suurema osa ajast, ei tapnud see teda.
Protsessi kiirendamiseks hakkasid sõbrad lisama erinevaid mürke ja kemikaale ta jookidesse nagu näiteks tärpetiin, rotimürk, lihaselõdvestid ja palju muud. Ükski neist ei teinud Malloyle mitte midagi.
Kui kõik katsed kukkusid läbi, siis otsustati, et on vaja efektiivsemaid viise. Ühel ööl, kui väljas oli -26 kraadi ja Malloy jäi baaris magama, kanti ta parki ning kallati peale umbes 19 liitrit vett. Vaatamata sellele saabus Malloy ka järgmisel päeval baari oma joogi järgi.
Järgmisena sõideti talle otsa 72 km/h sõitva taksoga. Malloy küll veetis kolm nädalat haiglas, aga siiski jäi elama.
Kamp tegi oma viimase katse. Järjekordselt jäi Malloy baari magama. Ta veeti eraldi tuppa, pandi gaasivoolikud ninna ja keerati gaas lahti. See tappis Malloy ühe tunniga.
Kuigi kindlustuselt saadi raha kätte, oli kamp liiga suure suuga ning kuulujutud levisid ka politsei kõrvu, kes viis läbi uue juurdluse, mis tõestas, et Malloy ei surnud tavasurma vaid tapeti. Üks liikmetest mõisteti vangi ning ülejäänud neli hukati elektritoolil.
SIMO HÄYHÄ
Simo Häyhä (17. detsember 1905 – 1. aprill 2002), hüüdnimega Valge Surm (vene keeles Белая смерть), oli Soome snaiper Talvesõjas. Teda peetakse seni parimaks snaipriks läbi aegade, kuna tema nimel on 505 kinnitatud tapmist ning seda kõike saja päeva jooksul.
Lisaks 505-le snaiperrelvadega tapetule on Simo Häyhä nimel veel üle 200 tapetu püstolkuulipildujaga. Eriti tähelepanuväärne on, et kõik need saavutused on tehtud vähem kui saja päevaga perioodil, kui päevas oli valgust vaid mõned tunnid.
Ta eelistas tavalist sihikut optilisele kuna see võimaldas pead tõstmata sihtida (optilise sihikuga tuleb pea palju kõrgemale tõsta) ja kuna optiline sihik vahel läigatab päikese käes ning reedab snaiperi asukoha. Lisaks on optiline sihik kerge jäätuma (tegevus toimus -20 – -40 kraadi juures ning ainuüksi hingamine vales suunas oleks optikale saatuslik).
Muudest tema poolt kasutatud taktikatest on viidatud lume suus hoidmisele, et hingeauru ei tekiks ning lume kokkusurumist relva ümber, et lasu heli lööklaine ei tekitaks lenduvat pilve, mis asukoha reedab.
Venelased kartsid Simo Häyät niivõrd, et talle anti hüüdnimi Valge Surm ja korraldati terveid missioone just tema tapmiseks. Edu saavutati 6. märtsil 1940, kui kuul läbis ta lõualuu ning väljus teiselt poolt. Sõdur, kes ta lahinguväljalt ära tõi ütles, et «pool pead oli kadunud». Ta tuli teadvusele alles 13. märtsil, mil sõlmiti Talvesõja lõpetanud Moskva rahuleping.
Saadud tabamus võttis palju aega paranemiseks kuna lõualuu oli puru ja vasak põsk minema rebitud. Kuid ta paranes ning oli peale Teist maailmasõda aktiivne jahimees ja käis jahil ka koos Soome presidendi Urho Kaleva Kekkoneniga.
Ajakirjanduses küsiti hiljem Simo Häyhalt, kas tal sedavõrd paljude inimeste tapmise pärast süümepiinasid ei ole, mispeale Simo Häyha ütles: «Tegin seda mida mul kästi teha ning tegin nii hästi kui oskasin.»
Simo Häyha veetis oma viimased eluaastad vanadekodus ning suri 96-aastasena loomulikku surma.
TSUTOMU YAMAGUCHI
Tsutomu Yamaguchi oli jaapanlane, kes elas üle nii Hiroshima kui Nagasaki tuumaplahvatuse 1945. aasta augustis. Jaapani valitsus tunnistas ta 23. märtsil 2009 ametlikult kahekordseks hibakusha-ks ehk tuumaplahvatuse üleelanuks.
Yamaguchi, kes oli Mitsubishi Heavy Industriesi insenerina Hiroshimas ärireisil, astus 6. augustil 1945 välja trammist hetkel, kui tuumapomm Little Boy plahvatas linna kohal temast 3 kilomeetri kaugusel 580 m kõrgusel õhus.
Plahvatus purustas mehe vasaku trummikile ja põhjustas talle tõsiseid põletushaavu keha ülemises vasakus osas. Ta jäi ka ajutiselt pimedaks ning veetis öö sidemetesse seotuna pommivarjendis. Ta juuksed langesid välja.
Järgmisel päeval saadeti ta rongiga tagasi oma kodulinna Nagasakisse. Ta saabus sinna 8. augustil. 9. augustil kell 11:02 oli Yamaguchi jällegi vaid 3 kilomeetri kaugusel kohast, kus plahvatas teine tuumapomm Fat Man. Ta oli oma töökohal ja rääkis parasjagu oma ülemusele Hiroshimas kogetust. Yamaguchi sai taas vigastada, kuid jäi ellu. Oma sugulasi otsides sattus ta 13. augustil plahvatuse hüpotsentri lähedusse ja sai veel tugevasti kiiritada.
Hilisemas elus oli ta rahuaktivist ja võttis osa tuumarelvade vastasest võitlusest. 1980-ndatel kirjutas ta oma kogemustest raamatu ja osales 2006. aastal dokumentaalfilmis Nijuuhibaku (Twice Bombed, Twice Survived), mis käsitles inimesi, kes olid üle elanud mõlemad Jaapani tuumaplahvatused. 90-aastaselt reisis ta USAsse, kus osales New Yorgis ÜRO peahoones toimunud filmi Nijuuhibaku esilinastusel.
50-aastaselt lõpetas ta suitsetamise ja alkoholi tarbimise. Ta põdes leukeemiat ja vähki, mille põhjustas plahvatustes saadud kiiritus. Yamaguchi suri 93-aastaselt Nagasaki haiglas maovähki.
Yamaguchil olid tütred Toshiko ja Naoko ning poeg Katsutoshi, kes suri 2005. aastal 59-aastaselt vähki. Ta naine suri 2008. aastal. Ka tema oli saanud radioaktiivselt mürgitada pärast tuumaplahvatust.
Teadaolevalt on 165 inimest elanud üle nii Hiroshima kui Nagasaki tuumaplahvatuse. Neist 9 oli mõlema plahvatuse hüpotsentri läheduses
HIDEAKI AKAIWA
Hideaki Akaiwa on jaapanlane, kes päästis oma ema ja naise pärast 2011. aasta tsunamit.
Ta oli tööl, kui toimus maavärin ja tsunami. Kuuldes, et see juhtus tema kodu lähedal, tormas kiirelt oma naist päästma, vaatamata hoiatustele, et mõttekam on oodata armeed.
Tõmbas selga kalipso ning asus jäises vees oma kodu otsima. Põigeldes eemale lainetest, ujuvatest autodest, majadest ja muudest rusudest, mis tapaksid ta koheselt, leidis ta üles oma maja.
Sukelduses majja leidis oma 20-aastase naise viimaselt korruselt, kus oli hingamiseks ainult väga vähe ruumi jäänud. Kui ta oleks oodanud armee järgi, oleks ta naine hukkunud.
Ta päästis naise majast ning läks otsima oma ema. Kui ema ei leitud ühestki evakuatsiooni punktist, siis hüppas taaskord vette ja võttis ette sama teekonna. Leidis üles ka ema ning päästis ka tema.
Nädalaid pärast õnnetust käis Hideaki iga päev vees «ühe-mehe-missioonil», otsides ja päästes ellujäänuid. Kokku päästis ta lugematu hulk elusid ja talle omistati Jaapani populaarsel veebilehel «nädala kõva mehe» tiitel.
YOGENDA SINGH YADAV
Yogenda Singh Yadav oli India armee sõdur, kes osales 1999. aastal Pakistani konflikti missioonidelt. Tema rühma ülesandeks oli neutraliseerida Tiigrimäe tipus olevad kolm strateegilise tähtsusega vaenlase punkrit.
Kuna mägi oli jääs, siis oleksid pidanud kõik rühma liikmed ronima ükshaaval. Riskide maandamiseks saadeti üles üks mees, kes viskab alla köied, mis laseks rühmal ronida korraga ja kiirelt. Vabatahtlikuks mäe otsa minejaks oli Yogenda Singh Yadav.
Poolel teel vaenlased avastasid sissetungijad ning avasid tule granaadiheitjatest ja kuulipilduritest. Pool rühmast sai surma ning sealjuures sai kolmest kohast haavata ka roniv Yadav. See Yadavit ei kohutanud ning ta jätkas ronimist ning jõudis tippu.
Üks punkritest märkas seda ja avas Yadavi suunas kuulipilduri tule. Vaatamata suurele kuulirahele jooksis Yadav punkri poole ja heitis granaadi. Kõik seesolijad hukkusid ning esimene punker oli neutraliseeritud.
Seepeale avas tule teine punker. Ka siinkohal Yadav ei andnud alla ning jooksis otse vastu tuld ning sai mitmeid kordi pihta. Ta hüppas punkrisse ja tappis paljaste kätega kõik neli hambuni relvastatud meest, olles ise sealjuures mitmest kohast haavatud.
Kolmas punker hävitati koos allesjäänud rühmaga.
Yadav, kes paranes haiglas mitmest murtud luust, mitmekümnest kuulihaavast, sai kõrgema India võimaliku vapruse eest antava teenetemärgi.
HUGH GLASS
19. sajandil elanud Ameerika karujahimees, kes langes 1823. aastal pruunkaru rünnaku ohvriks. Ta suutis küll looma tappa, aga sai ise väga raskelt vigastada.
Kaaslased arvasid, et Glass ei jää elama ning hakkasid talle hauda kaevama, aga pidid töö poolikuks jätma ja põgenema, kuna sattusid indiaanlaste rünnaku ohvriks.
Vaatamata väga rasketele vigastustele suutis Glass tulla siiski teadvusele. Ta avastas, et on jäetud täiesti üksinda ilma ilma igasuguse varustuse ja relvadeta 320 kilomeetri kaugusele lähimast asustusest.
Ta ei andnud alla. Sidus oma murtud jala, mähkis ennast karunahka, mille kaaslased olid põgenedes jätnud ning hakkas roomama. Gangreeni vältimiseks lasi vakladel süüa surnud ja mädanenud liha. Toitudes ise juurikatest, metsamarjadest ja olles peaaegu liikumisvõimetu, suutis ta siiski viimaks jõuda koju.
Pärast paranemist sai tagasi oma vana vintpüssi ning jätkas tööd karujahimehena.
Kui lugu, mida lugesid oli kasulik, hariv või meeldis, siis jaga seda lugu ka sõpradele. Teised juba jagasid!
TõeHääl.ee
