HOIATUS: Järgnev materjal võib olla häiriv ja seega nõrganärvilistel ei soovitata lugeda. Kui ei, mine meie naljatsooni, mille leiad SIIT.

STANFORDI VANGLAEKSPERIMENT

Stanfordi vanglaeksperiment tehti uurimaks psühholoogilisi efekte, mida põhjustab vangivalvuri või vangi rolli omandamine. Eksperiment viidi läbi Ameerikas, Stanfordi ülikoolis ajavahemikul 14.–20. august 1971. Uuringurühma juhiks oli psühholoogiaprofessor Philip Zimbardo.

Kakskümmend neli vabatahtlikku meessoost tudengit määrati juhuslikult kas vangi või vangivalvuri rolli võlts-vanglas, mis asus Stanfordi ülikooli psühholoogiahoone keldris. Osalejad kohanesid oma rollidega kaugelt üle Zimbardo esialgsete ootuste. Vangivalvurid kehtestasid autoritaarsed reeglid ja rakendasid mõnede vangide peal psühholoogilist piinamist.

Mitmed vangid talusid psühholoogilist ahistamist passiivselt ja valvurite palvel ahistasid ka ise teisi vange. Eksperiment mõjutas ka Zimbardot ennast, kes võlts-vangla juhatajana lubas ahistamisel jätkuda. Kaks vangi loobusid katses osalemisest enneaegselt ja kogu eksperiment katkestati pärast kuut päeva, kuna osad katsealused ilmutasid jõhkraid märke sadismist, mis omakorda muutus katsealuste tervisele ja elule ohtlikuks.

Allikas: Wikipedia.org

Järgmise katse lugemiseks vajuta nupule “Järgmine”

PÕHJA-KOREA INIMKATSED

Põhja-Koreas, mis on täielikult eraldatud muust maailmas, viiakse siiani läbi väga jõhkraid inimkatseid, mis on sarnased II maailmasõjaaegsetele katsetele. Põhja-Korea valitsus muidugi eitab ning väidab, et kõike vange koheldakse rahvusvaheliste standardite kohaselt.

Üks endine Põhja-Korea naisvang räägib aga hoopis teist juttu. Tema sõnul valiti 50 vangi ning neile anti söögiks mürgitatud kapsalehti. Kõik katsealused surid 20 minuti jooksul sisemistesse verejooksudesse. Katsest keeldunuid ähvardati nii teda kui ka tema perekondasid karistada.

Samuti endine Põhja-Korea “Camp22” vangla turvaülem Kwon Hyok kirjeldas laboratooriume, mis olid varustatud surmavate ja mürgiste gaasidega ning erinevate vere eksperimentideks läbi viidavate varustustega. Kambrisse saadeti 3-4 inimest, reeglina perekond ning läbi spetsiaalse avause suunati ruumi mürgist gaasi, samal ajal teadlased jälgisid katsealuseid läbi klaasseina.

Kwon Hyoki väidete sõnul proovisid vanemad päästa oma lapsi, tehes neile suust-suhu hingamist, seda niikaua kuniks nad olid võimelised.

Allikas: Wikipedia.org

NÕUKOGUDE LIIDU MÜRGILABOR

Salalabor, mida tuntakse ka nimega “Laboratoorium 1” või “Kamber”, loodi Nõukogude Liidu salapolitsei poolt, et arendada ja leida uusi efektiivseid inimmürke.

Mürke katsetati Gulagi (rahvavaenlaste ehk sunnitöölaagri) vangide peal ning eesmärgiks oli leida mürk, mis oleks lõhnatu, maitsetu ja seda ei oleks võimalik tuvastada lahkamisel.

Katsetalustele manustati mürke joogi, söögi või ravimitega ning enamus neist surid 20 minuti jooksul.

Allikas: Wikipedia.org

TUSKEGEE SÜÜFILISEUURING

Oli Ameerika Ühendriikide Terviseteenistuse läbiviidud kliiniline uuring, mis toimus aastail 1932-1972 Tuskegees Alabama Osariigis.

Tegu oli jõhkra uuringuga, sest eksperimendi käigus kasutati ainult põlluharijatest afroameeriklasi, kellel pakuti asuta meditsiinilist abi, aga samas ei avaldatud täpseid detaile.

1932. aastal alustati uuringut 600 vaesest põlluharijate klassist mustanahalise mehega, kellest 399 olid eelnevalt nakatunud süüfilisse ja 201 ei olnud. Katsealustele oli tagatud tasuta ravi, toit ja matusekindlustus. Kuid neile ei öeldud, et neil on süüfilis, ning tegelikult ei ravitud neil seda.

1940. aastatel tunnistati penitsilliin efektiivseks süüfiliseravimiks. Tuskegee uuringu läbiviijad oleksid pidanud katsealustel süüfilise välja ravima ning eksperimendi lõpetama või eraldama katsealustest kontrollgrupi, kelle peal penitsilliini katsetada, kuid nad ei teinud seda.

Nad varjasid patsientide eest teavet penitsilliini kohta ning takistasid neil saamast süüfiliseravi mujalt. 1972. aastal jõudsid uuringu eetilised vastuolud ajakirjandusse, mis põhjustas uute regulatsioonide seadmist meditsiinilistes uuringutes osalevate inimeste õiguste kaitseks.

Katse lõpetamisel jäi ellu ainult 74 katsealust. 28 surid otseseselt süüfilisse, 100 süüfilise põhjustatud komplikatsioonidesse. Lisaks nakatus 40 abikaasat ja 19 last.

Allikas: Wikipedia.org

NATSIDE INIMKATSED

Saksamaa natsireziimi aeg tehtud inimkatsed on tõenäoliselt maailmas ühed hullemad. Katsealustena kasutati Auschwitchi koonduslaagrite vange.

Väga julmasid katseid viidi läbi kaksikutega, mille eesmärgiks oli tuvastada geneetilisi erinevusi ja sarnasusi ning näidata, et inimese kehaga saab ebaloomulikult manipuleerida. Katseid tehti umbes 1500 kaksikuga (kokku 3000 inimest) ning neist ellu jäid kõigest 200. Julmemateks katseteks olid, kui süstiti silmadesse erinevaid värvaineid, et näha kas silmade värv muutub või sõna otseses mõttes õmmeldi kaksikud omavahel kokku, et nii luua “kokkukasvanud kaksik”.

Katsealuseid kasutati ka alajahtuvuse uurimiseks. Katsealused pandi tundideks külma ruumi või jäisesse vette, kus nad piinlesid ja külmusid surnuks. Eesmärgiks oli teada saada, kui kaua peab inimene vastu külmas ning külmakahjustuste ennetamiseks kui ka ravimisteks. Seda oli eelkõige vaja idarindel võitlevate sõdurite kaitseks, kus valitsesid tihti ekstreemsed ilmastikutingimused.

Palju katseid viidi läbi ka vangi langenud Vene sõdurite peal. Natsid soovisid teada, kas venelastel on kaasasündinud geneetiline vastupidavus külmale.

Väga julm katse oli lahingus saadud haavade imiteerimine. Vange nakatati erinevate bakteritega ja kutsuti esile kunstlikult gangreen. Nakkuse süvenemiseks kasutati puidupinde ja klaasikilde. Infektsiooni raviti sulfaniilamiidi ja muude uute ravimitega, et teha kindlaks nende tõhusus.

Need olid vähesed näited natside erinevatest, aga väga julmadest inimkatsetest süütute vangide peal. Rohkem saab lugeda Wikipedia artiklist, mille leiab SIIT.