See tüdruk ostis kodutule tassi kohvi, hiljem sai ta kirja šokeeriva ülestunnistusega

See oli täiesti tavapärane käik kohalikku kohvikusse, joomaks tassikese lattet ja söömaks mõned saiakesed, aga mida Casey Fischer ei teadnud, et see kohvipaus erineb kõigist teistest ja juhtuma hakkab midagi, mis muudab ta elu igaveseks.

Sel päeval kohvikus järjekorras seistes märkas Casey sisenevat kodutut, kes hakkas lugema münte, lootes, et tal on piisavalt raha eine jaoks. Casey otsustas kodutu mehega paar sõna vahetada, kuid mees polnud ilmselgelt huvitatud sellest.

Siiski selle paarisõnalise vestluse käigus märkas Casey, et mehel on vaevu dollari jagu peenraha. Ta otsustas talle osta kohvi ja saiakese ning kutsus oma lauda istuma. Mees nõustus ja nad mõlemad istusid, sõid ja rääkisid.

Casey sai vestluse käigus mehe kohta teada mõndagi. Ta sai teada, et mehe nimi on Chris, kes kasvas isata ja ema suri vähki ning Chris ise kannatab narkomaania all, mis tegi temast inimese, keda ta ise vihkab, mitte inimese, kelle üle ta ema uhke oleks.

Mehe endi sõnul teised kaaskodanikud kohtlesid teda narkomaania pärast kui kaltsu, nagu ta oleks vähem inimene võrreldes teistega. Muidugi ka kodutu olemine ei aidanud ta olukorrale kuidagi kaasa.

Nad istusid ja jätkasid vestlust veel mõnda aega, kuniks Casey märkas, et ta peab tagasi kooli tõttama. Casey oli tudeng ja ühtlasi ka noor ema ning kohvipausidel käiski loengute pauside ajal.

Kui Casey tõusis, et lahkuda, palus kodutu Chris tal oodata ühe hetke. Ta võttis taskust kortsus tšeki ja kirjutas sellele midagi. Tõusis, naeratas ja ulatas tšeki Casey’le ning seejärel lahkus kohvikust.

Sel hetkel Casey avas talle jäetud kirja. Kiri sisaldas sõnu, mis jäävad temaga igavesti. Ta jäi hingetuks, kui luges, mida Chris oli talle kirjutanud. Kiri oli järgnev: «Ma tahtsin end täna tappa. Tänu Sinule ma seda enam ei taha! Aitäh, hea inimene!»

Tänu Casey lahkusele, mitte ainult söögi ostmisele, vaid ka kuulates abivajaja muresid, muutis see ühte meest, mis viis ta enesetapumõtted ja andis talle tagasi lootuse.

Casey jagas oma kogemust sotsiaalmeedias. Kui algselt nägid seda tema tuttavad ja sõbrad, siis mitmed organisatsioonid jagasid ta posti ka oma lehtedel ning lõpuks jõudis see miljoniteni inimesteni. Post oli selline:

See kõik näitab, kui olulised on elus just lihtsad asjad. Sõbralikud žestid, viisakus, võimalus lasta rääkida ja oskus kuulata – selline tõeline lahkus ja sõbralikkus muudab maailma ja annab lootust inimestele, kellele tundub, et neil seda enam ei ole.