Isa viis poja reisile, et näha, kuidas vaesed inimesed elavad. Poisi kirjeldus kogetust jätab isa sõnatuks.

Eelmisel aastal ilmus Facebookis üks kulutulena leviv lugu, kus peitus tähtis õppetund millegi kohta, mis tundub lihtsasti mõistetav, kuid mida on tegelikult väga raske omada – see on tänulikkus.
Kuigi paljudel meist on rohkem materiaalset rikkust kui me vajame, püüdleme me pidevalt enama poole. Seetõttu on aeg-ajalt hea astuda samm tagasi ning küsida endalt: kas me ei peaks olema tänulikud selle eest, mis meil juba olemas on?

See ei ole lihtne õppetund, mida meeles pidada, aga elu leiab üha ikka uusi võimalusi, kuidas seda meile meelde tuletada. Vahel saabuvad need mõttelennud kõige ootamatutest kohtadest, just nagu see ilus lugu siin.

Ühel päeval viis üks väga rikas isa oma poja ringreisile, et näidata talle, kuidas vaesed elavad. Nad veetsid paar päeva ja ööd talus, mille omanikke võiks pidada väga vaeseks perekonnaks.

«Mida sa reisilt õppisid?» päris isa veel. Poeg vastas: «Ma nägin, et meil on üks suur koer ja neil on neli. Meil on bassein, mis ulatub aia keskele ja neil on oja, millel ei ole lõppu. Meil on aias laternad, aga neil on öösel tähed taevas. Meie terass ulatub hoovi, aga nende oma kogu horisondini.

Meil on väike tükk maad, kus elada, aga neil on väljad, mille servani silm ei ulatu. Meil on teenijad, aga nemad teenivad teisi.

Meie ostame oma toidu, aga nemad kasvatavad selle ise. Meil on müürid, mis meid kaitsevad, aga neil on sõbrad, kes neile appi tulevad.»

Poisi isa oli sõnatu.

Siis lisas poeg «See näitas mulle, kui vaesed me tegelikult oleme.»

Allikas: http://omg.ee/