Tema poeg sattus raskesse avariisse. See, kuidas ülbena tunduv arst käitus, paneb meid kõiki mõtlema

Kui tihti mõistame kohut inimeste üle teadmata täpselt, mis toimub nende elus või millised on nende probleemid? Väga tihti.

Siit ka üks õpetlik lugu näitamaks, et inimeste, eriti võõraste vastu peaks olema rohkem mõistmist ja sümpaatiat, enne kui hakkama tegema pinnapealseid järeldusi.

LUGU

Arst kutsuti töövälisel ajal haiglasse, kuna oli vaja teha väga pakiline operatsioon lapsele, kellega juhtus ränk õnnetus.

Operatsioonisaali tõtates kohtus arst kogemata lapse isaga, kes hüüdis ärritunult: «Miks nii kaua läks? Miks sa hilined? Kas sa ei saa aru, et mu lapse elu on ohus! Sa oled arst ja pead vastutama oma tegude eest!»

Arst naeratas ja vastas väga rahulikult: «Mul on kahju, et ma ei olnud haiglas. Mul olid oma tegemised, aga ma tulin nii kiiresti, kui sain. Nüüd palun rahune ja lase mul oma tööd teha.»

Isale selline vastus ei meeldinud ning ta jätkas arsti manitsemisest: «Rahune maha? Kas siis ka ütleksid samad sõnad, kui see oleks Sinu poeg? Oleksid ikka rahulik?» Arst taaskord naeratas ning ütles: «Arstid ei saa alati teha imesid, aga ärge muretsege, ma teen teie poja aitamiseks kõik, mis minu võimuses.»

Operatsioon kestis paar tundi. Lõpuks arst väljus operatsioonisaalist väga rahuloleva ilmega ning ütles isale: «Operatsioon oli väga edukas ning Teie poeg on nüüd väljaspool ohtu.» Ootamata isa vastust, vaatas arst kella ja lahkus jooksusammul, samal ajal hüüdes: «Kui tahad operatsiooni kohta rohkem teada, siis küsi õelt!»

Isa raevus ning pöördus õe poole väga ärritunud hääletooniga: «Kas see arst alati käitub niimoodi? Kuidas ta saab olla nii ülbe ja veel arst? Kas ta ei suutnud oodata veel paar minutit, selgitamaks mulle minu poja seisundi ja olukorra kohta? Vasta!»

Õel tulid silmi pisarad ning vastas poolnuttes: «Tema poeg suri eile autoõnnetuses ning ta oli oma poja matustel, kui helistasime talle ja kutsusime ta pakilisele operatsioonile. Nüüd tänu temale on Teie poeg väljaspool ohtu, aga ta ise läks tagasi matustele, et saata oma poeg viimsele teekonnale.»

See lugu on meeldetuletuseks, et kohut ei tohi mõista pealiskaudselt, eriti võõraste puhul, sest me tõesti ei tea, mis on nende probleemid ja nende mured võivad olla tunduvalt suuremad, kui meie endi omad.