Maailma üks karmima kommunistliku korraga riik, Põhja-Korea, on avatud ka turistidele. See on väga väljakutsuv ning ainulaadne viis külastada paika, mis on välismaailma eest varjatud väga tugeva raudse eesriidega. Aga tegelikkuses ei ole seal eriti midagi teha ega vaadata. 

Turismireis Põhja-Koreasse ei ole tavaline reis, sest liikumisvabadust on väga vähe. Omal käel tohib liikuda selleks ainult ettenähtud piirkondades ning sedagi koos giidiga – üksinda liikumine on rangelt keelatud.

Viisat on võimalik taotleda ja reeglina see ka väljastakse. Erandiks on ainult Lõuna-Korea turistid ning ajakirjanikud, kelle viisa lükatakse peaaegu alati tagasi.

Kui tavaliselt reisimisest jääb mälestus templina või terve lehena passi (viisa), siis Põhja-Koreas antakse ainult viisakaart. See on leht, mis sisaldab endas kõikide turismigrupis olevate liikmete andmeid ning see on giidi käes. Seda ei anta kunagi turisti kätte, küll aga on võimalik sellest teha pilt, mis hiljem meenutab Põhja-Koreas käimist.

Kõik turismifirmad on valitsuse kontrolli all ning otsused, kuhu turiste viiakse, tulevad kõrgemalt. Väljudes grupiga hotellist ühineb üks või mitu “lapsehoidjat”, kelle ülesanne on jälgida, et turistid ei läheks väljaspool ettenähtud piirkondi ega teeks keelatud pilte.

Kui sa ei ole kindel, kas võib pildistada, siis ära riski, vaid küsi giidilt, et vältida hilisemaid sekeldusi. Ja sekeldusi sa Põhja-Koreas ei soovi. Rangelt on keelatud sõjaväelaste ja sõjaväe objektide ning masinate pildistamine. On mõningad erandid – jällegi siinkohal aitab sind giid.

Sa võid leida end arutelus, kus Ameerikat süüdistatakse sõja alustamises. Siinkohal alati nõustu ja ära hakka vastu vaidlema – vastasel juhul tekitad omale ja kogu grupile suuri probleeme. Sama kehtib muuseumite ja sõja monumentide külastamisel, kus leidub väärat informatsiooni, mida levitatakse propaganda eesmärgil.

Üldiselt võib tunduda Põhja-Korea saladuspärane koht turismiks, aga reaalsuses ei ole seal midagi teha ega vaadata, sest omal käel liikumine on keelatud ning reeglina viiakse vaatama sõja monumente, muuseume ja suurte liidrite kujusid. On küll lõbustusparke – lausa kolm tükki, aga kõik need on suletud, sest vaesuses ja sanktsioonides vaevleval Põhja-Koreal puuduvad nii rahalised vahendid hoolitsemaks parkide eest kui ka piisav elektrivarustus.

Ööelu on napp ja muusikastiilidest on kuulda kaks kümnendit vanu lugusid. Alkohol on odav  – baaris tuleb välja käia pudeli õlle eest €1,5 ning tänaval €0,5. Narkootikumide tarbimine ja müümine on rangelt keelatud ning selle eest karistatakse surmanuhtlusega. Aga see-eest kõikidele kanepi sõpradele on jällegi häid uudiseid – kanepit ei peeta Põhja-Koreas narkootikumiks ning selle tarbimine on lubatud.

Piiril korjatakse ära raamatud, ajakirjad, CD-d. Eriti ohtlik on porno, mille eest võib sattuda vanglasse.

Kokku läheb üks nädalane tuur maksma 1300-1600 eurot ja selle sees on kogu transport piirilt, hotellid ja söök. Kui ei ole kõrghooaeg võib reisi saada ka 800 euro eest. Hinnale lisanduvad muidugi lennupiletid Eestist turismigrupi kogunemise kohta. Seega kui sa ei ole raha peale vihane või Facebooki “lipukese koguja”, siis leiad väärtuslikumaid sihtpunkte.

HUVITAVAID FAKTE PÕHJA-KOREAST

• Põhja-Koreas on kanep legaalne ja seda ei ole isegi kategoriseeritud kui ravim;
• 1962. aastal jooksis Ameerika sõdur üle piiri Põhja-Koreasse ning elab siiani seal;
• Põhja-Korea on ainus riik maailmas, mis on vallutanud Ameerika sõjalaeva;
• Põhja-Koreas on maailma suurim staadion, mis mahutab 150 000 inimest ja seda on kasutatud hukkamiseks. Viimane hukkamine leidis staadionil aset hilistel 90-ndatel;
• 2012. aastal Põhja-Korea teatas, et nende arheoloogid leidsid ükssarve (Unicorn) pesa;
• Põhja-Korea elanikud tohivad lõigata juukseid ainult 28 ettenähtud stiilis;
• Viimase 60 aastaga on põgenenud Põhja-Koreast üle 23 000 inimese. Samas lõunast on liikunud põhja kõigest kaks;