Ta pettis oma naist ja tahtis lahutust, aga siis juhtus see. See südantlõhestav lugu …

Tol õhtul koju jõudes oli mu naine ametis õhtusöögi valmistamise ja laua katmisega. Ma läksin tema juurde, võtsin talt käest ning ütlesin: «Ma pean Sulle midagi rääkima.»

Ta istus aeglaselt toolile ja ma nägin valu tema silmis. Ta aimas, mida ma öelda tahtsin. Ma tardusin ja ei suutnud avada oma suud, aga siiski pidin talle ütlema, mida soovin. Ma tahtsin lahutust.

Lõpuks suutsin avada suu ja ütlesin rahulikult, et soovin lahutust. Mu naise reaktsioon oli üllatav. Ei mingit viha, nutmist ega kurbust, vaid selle asemel küsis õrnalt: «Miks?». Ma ei suutnud sellele küsimusele vastata ja see tegi teda vihaseks. Ta karjus: «Sa ei ole mees!»

Sel õhtul me ei rääkinud enam ja hiljem kuulsin, kuidas ta nuttis magamistoas, otsides põhjusi ja vastusi, miks meie abielu karidele jooksis. Ta lihtsalt tahtis teada, mis juhtus. Aga ma ei suutnud talle anda rahuldavat vastust – minu südame oli võitnud uus naine, Joana.

Ma ei armastanud oma abikaasat enam ja mul oli temast väga kahju. Vaatamata sügavale süütundele, valmistasin ette lahutuspaberid ja vara jagamise lepingud. Ma olin nõus jätma talle meie maja, auto kui ka andma 30% oma ettevõttest.

Hommikul, kui ma talle pabereid näitasin, siis ta rebis selle pisikesteks tükkideks ja hakkas südamest nutma. Alles nüüd jõudis mulle reaalselt kohale, et me tõesti lahutame ning mõistsin, et naine, kes oli andnud mulle oma elust 10 aastat, oli nüüd mulle võõras.

Ma tundsin talle kaasa tema raisatud aja ja energia eest, aga ma ei saanud enam midagi teha, sest ma olin talle ka öelnud, et armastan Joanat, mitte teda. Meie abielu oli läbi. Ma läksin tööle, jättes ta koju nutma.

Tol õhtul koju jõudes nägin teda laua taga istumas ja kirjutamas midagi. Ma ei hakanud õhtust sööma ning läksin otsejoones voodisse. Mõned tunnid hiljem ärkasin ja nägin, et ta ikka veel kirjutab. Ma lihtsalt pöörasin teise külje ja magasin edasi.

Hommikul ärgates, nägin teda voodi serval istumas, hunnik täiskirjutatud pabereid süles. Ta ootas kuniks ma ärkan. Ma tõusin ja ta ulatas mulle paberid, öeldes, et need on tema tingimused lahutuseks. Selgus, et ta ei tahtnud mult midagi, vaid palus kõigest ühte lisakuud.

Selle kuu jooksul ta soovis, et me püüaksime elada nii normaalset pereelu kui võimalik, sest meie pojal olid kuu aja pärast tähtsad eksamid tulemas. Ta ei soovinud tekitada pojale stressi lahutuse ja sellega seonduvaga.

See oli lihtne ja mõistlik tingimus ning nõustusin sellega koheselt, aga siis oli veel üks lisatingimus. Ta tahtis, et selle kuu jooksul kannaksin teda igal hommikul üle magamistoa lävipaku välisukseni, nagu ma olin kandnud teda pulmapäeval.

Tema soov tundus mulle absurdsena ja arvasin, et ta hakkab minema hulluks. Aga siiski mõeldes meie poja ja tema eksamite peale, nõustusin vastumeelselt tema veidra tingimusega. Seda ainult poja tuleviku kui ka uue armastuse, Joana nimel.

Kui rääkisin Joanale, millised olid lahutuse tingimused, siis Joana lihtsalt naeris naise üle, pidades teda kui ka tema tingimusi napakateks ning soovitas tal hulluarsti juurde pöörduda.

Peale lahutuse nõudmist ei olnud mul naisega kordagi füüsilist kontakti ning vestlused olid harvad ja väga pinnapealsed. See tegi tema kandmise veel eriti piinlikuks ja mõte sellest tekitas veidra tunde.

Kui saabus esimene päev, siis me mõlemad olime väga kohmakad ja 10-meetrine teekond magamistoast välisukseni tundus ilmatu pikk. Meie poeg kõndis meie kõrval ja plaksutas: «Issi hoiab emmet süles.»

Poja sõnad tegid mulle kui ka mu naisele väga haiget, mille peale naine sulges silmad ja ütles: «Ära räägi meie pojale lahutusest midagi.» Ma noogutasin ja me mõlemad läksime tööle.

Teisel päeval oli naist kanda natuke kergem kui esimesel. Ta oli kindlamalt süles, tugevalt vastu mu rindu ja ma tundsin tema lõhnasid. Ma mõistsin, et ma ei olnud teda pikka aega nii lähedal tundnud ja vaadanud.

Ma märkasin, et ta ei ole enam noor. Ta näos olid kortsud ja ta juuksed olid hallikad. Meie pikk abielu oli jätnud temasse märgi. Ma seisin minuti ja küsisin endalt, mida ma olen temaga teinud.

Kui ma kuuendal päeval teda sülle võtsin, siis tundsin, kuidas intiimsus tagasi tuleb. See oli naine, kes oli andnud mulle oma elust 10 aastat. Järgnevatel päevadel meie intiimsus ja lähedus kasvas iga päevaga.

Naise kandmine muutus üha lihtsamaks. Ma arvasin, et kandmine on teinud mind tugevamaks, aga ühel hommikul, kui ta otsis mida selga panna, siis pärast mitut proovimist ütles ohates: «Kõik riided on mulle suureks jäänud.» Siis mõistsin, et ta on kaalust alla võtnud ja see oli põhjus, miks teda oli päev-päevalt järjest kergem kanda.

Järsku mõistsin, et ma olin tema südamesse matnud väga palju valu ja kibestumist ning alateadlikult silitasin tema pead. Sel hetkel tuli meie tuppa poeg, kes ütles: «Issi! On aeg kanda ema üle ukseläve!» Nägin, et meie poja jaoks oli ema kandmine saanud oluliseks osaks tema elus.

Naine kutsus poja enda juurde ning kallistas teda tugevasti. Ma ei suutnud seda vaadata, sest kartsin, et võin Joana osas muuta viimasel minutil oma meelt. Ma võtsin naise sülle, et viia ta allakorrusele, välisukse juurde. Ma hoidsin teda tugevalt ja kindlalt ning tema käed olid õrnalt ümber mu kaela, nagu meie pulmapäeval.

Viimasel päeval, kui ma ta sülle võtsin, siis nägin kui kõhnaks ja kergeks ta oli jäänud. See tegi mind nii kurvaks, et peaaegu puhkesin nutma ja suutsin vaevu liikuda. Ma hoidsin teda süles, endale nii lähedal kui võimalik ja ütlesin: «Ma ei teadnud, et meie elus on niipalju intiimsust ja lähedust.»

Ma saatsin poja kooli ja sõitsin otsejoones Joana juurde. Kohale jõudes hüppasin autost välja, ilma uksi sulgemata ja jooksin kiirelt trepist üles. Joana avas ukse ja ütlesin talle: «Mul on väga kahju, aga ma ei lahuta oma naisest.»

Joana oli kohkunud ja arvas, et ma teen kehva nalja. Õhku ahmides ütlesin: «Mina ja mu naine armasteme teineteist. Mu abielus puudus värskus ja see oli igav, sest me ei väärtustanud ega näinud üksteises pisiasju. Kõik oli lihtsalt rutiinne. Ma mõistsin seda alles siis, kui ma hakkasin teda kandma. Ma andsin pulmapäeval lubaduse «Kuniks surm meid lahutab» ja kavatsen seda pidada. Ma ei jäta oma kallist naist maha».

Selle peale lõi Joana mulle lahtise käega vastu nägu, vihastus ja hakkas karjuma ning ütles, et ei soovi mind enam kunagi näha. Jooksin tagasi oma auto juurde ja sõitsin otsejoones lillepoodi.

Ostsin suure kimbu lilli ja kui lillemüüa küsis, mida kaardile kirjutada, naeratasin ja ütlesin: «Ma kannan Sind igal hommikul, kuni surm meid lahutab.» Koju sõites olin väga põnevil, õnnelik ning mind valdas imelik õnnetunne, mida ma ei ole varem tundnud.

Iga kilomeeter tundus venivat ning iga minut tundus igavikuna. Lõpuks koju jõudes, suur lillekimp käes ja suur naeratus näos, tormasin trepist üles, et anda oma armsale naisele kingitus ja teha teda maailma kõige õnnelikumaks naiseks.

Aga naist ei olnud enam. Ta elutu keha lebas voodis – ta oli surnud. Hiljem sain teada, et ta oli juba kuid võidelnud vähiga, aga mina seda ei märganud, sest olin Joana ja oma afääriga niivõrd hõivatud.

Ta teadis, et sureb varsti ja see oligi põhjus, miks ta palus mul kuu aega end kanda, et nii vältida lahutust. Ta tahtis, et poeg ei näeks meie lahutust ja et ma oleksin poja silmis kõige truum ja armastavam abikaasa maailmas.

Ma nutsin ja võtsin ta elutu keha sülle, liikudes välisukse suunas. Nõnda siis kandsingi oma naist viimast korda üle ukseläve…

Leia aega oma lähedastele ja märka pisiasju, sest just väga väikesed pisiasjad loovad suurt lähedust ja intiimsust. Me ei mõista, mis meil on enne, kui me oleme selle kaotanud…