Isa võitleb iga päev, et tütred kooli läheks, kuid ei taha tunnistada, mida ta ise teeb


Foto: Pildil olev isa investeeris iga oma raskelt teenitud sendi tütarde haridusse, samal ajal häbenedes oma tööd. Artikkel avaldatud: 21.06.2017, 12:03.

Bangladeshi fotograaf GMB Akash pildistab oma riigi igapäevaelu. Ta loob oma portreedega kauneid lugusid. Ta on saanud üle 100 rahvusvahelise auhinna ja tema fotosid on avaldatud rahvusvaheliselt tuntud väljaannetes, nagu National Geografic, Vouge, Time ja Der Spiegel.

See on lugu isast. Isa, kellel kunagi polnud võimalust kooli minna. Igapäevaselt võitles ta sellega, et teenida piisavalt raha, et anda tütardele võimalus hariduse saamiseks.

Siin on tema südantliigutav lugu:

«Ma pole kunagi oma lastele öelnud, mis töö mul oli. Ma pole kunagi tahtnud, et nad minu pärast häbi peaksid tundma. Kui mu noorem tütar küsis minult, mida ma tegin, ütlesin lihtsalt, et olen töötaja.

Enne, kui ma iga päev koju läksin, pesin ma ennast avalikes tualettides, et lapsed ei saaks aru, mis tööd ma tegin. Ma tahtsin, et mu tütred käiksid koolis ja saaksid hea hariduse. Ma tahtsin, et neil oleks teiste inimeste ees seistes väärikus. Ma ei tahtnud, et neile vaadataks ülevalt alla nagu kunagi minule. Inimesed alandasid mind alati.

Ma investeerisin iga oma teenitud sendi tütarde haridusse. Selle asemel, et osta endale uus särk, ostsin ma neile õpikuid. Ainus, mida ma tahtsin oma tütardelt vastu oli see, et nad mind austaksid. Ma olin koristaja.

Päev enne minu tütre ülikooli sisseastumismaksu viimast kuupäeva ei olnud mul selle maksmiseks piisavalt raha. Ma ei suutnud sellel päeval töötada. Ma istusin prügi kõrval ja proovisin oma pisaraid varjata.

Kõik minu töökaaslased vaatasid mind, aga keegi ei rääkinud minuga. Mul oli läbikukkuja tunne ja minu süda oli murtud. Mul polnud aimugi, mida ma oma tütrele ütlen, kui ta koju jõudes minult sisseastumismaksu kohta küsib.


Ma sündisin vaesena. Ma uskusin, et vaeste inimesetega ei juhtu midagi head. Pärast tööd kogunesid kõik teised koristajad minu ümber ja küsisid, kas ma pean neid oma vendadeks? Enne kui ma vastata jõudsin, andsid nad mulle kõik oma selle päeva sissetuleku.

Kui ma keelduda üritasin, ütlesid nad: «Me võime täna nälgida, aga sinu tütar peab ülikooli minema.» Ma ei suutnud neile vastata. Sellel päeval ei pesnud ma enne kojuminekut ennast, vaid läksin koju nagu koristaja.

Minu tütar lõpetab varsti ülikooli. Kolm neist ei lase mul enam tööle minna. Tal on osalise tööajaga töö ja kolm neist õpivad. Sageli viib ta mind minu töö juurde ja me jagame koos minu töökaaslastele toitu.

Töökaaslased naeravad ja küsivad, miks ta nii sageli neile toitu toob. Minu tütar ütles neile: «Kőik, kes te sellel päeval minu pärast näljas pidite olema, et mina saaksin selleks, kes ma olen täna, palvetage minu eest, et ma saaksin teile iga päev süüa tuua.»

Täna ei tunne ma, et olen vaene mees. Kellel on sellised lapsed, ei saa olla vaene!» – Idris

Vaata Idrise originaal sissekannet GMB Akashi Facebooki lehel:

Kui lugu, mida lugesid oli kasulik, hariv või meeldis, siis jaga seda lugu ka sõpradele. Teised juba jagasid!


Lisa oma kommentaar