Perevägivalla ja hoolimatute vanemate tagajärjel sureb 7-aastane poeg – siis arstid leiavad surnud poja voodist selle südantlõhestava kirja


Foto: See lugu räägib 7-aastasest poisist Ivanist, kellel on väga suur süda, aga kellel on väga õnnetu lapsepõlev. Seda mõtlema panevat lugu peaks lugema igaüks. Artikkel avaldatud: 16.11.2017, 18:06.

See lugu räägib 7-aastasest poisist Ivanist, kellel on väga suur süda, aga kellel on väga õnnetu lapsepõlev. Seda mõtlema panevat lugu peaks lugema igaüks.

Vaatamata sellele, et lugu võib olla väljamõeldis, aga siiski me ei tohiks seda ignoreerida, sest reaalsuses on palju lapsi, kes elavad iga päev samas õuduses. Me ei tohi ignoreerida probleemi ega unustada 7-aastast õnnetut Ivanit.

Lugu on järgnev:

Mini nimi on Ivan ja ma olen 7-aastane poiss. Ma armastan oma ema ja isa kogu südamest, aga samas ka väga kardan neid. Nad tihti löövad ja peksavad mind, aga ma ei ei mõista miks.

Ma ärkasin täna hommikul ja läksin kooli. Ma olen hea õpilane ja minu õpetaja meeldib mulle. Mulle meeldivad ka kõik minu klassikaaslased, aga siiski mul ei ole sõpru. See on ka põhjus, miks ma vahetundidel olen üksinda klassis, samal ajal kui teised üksteisega mängivad.

Ma proovisin leida neis sõpru ning nendega mängida, aga nad tõukasid mind ära ja ütlesid, et ma tekitan neis vastikust. Nad naeravad mu üle, sest ma kannan iga päev samu kulunud teksasid, väljaveninud T-särki ja katkiseid jalatseid.

Ühel päeval pärast tundide lõppu, kui väljas valitses paukuv pakane ja puhus jäine tuul, läksin garderoobi ja võtsin sealt võõra jaki. See jakk oli vana, kulunud ning seisnud seal juba kuid. Ma varastasin selle, kuna väljas oli lumetorm ja mul endal ei olnud jopet.

Vantsides läbi lumetormi kodu poole tundsin tugevat tõuget. Keegi lükkas mind pikali ja surus mu näo lumehange ning kostus hüüatus: «Sa ei meeldi kellegile, idioot!». Peale seda tundsin seljas tugevat jalahoopi ning kuulsin, kuidas minu ründajad minema jooksid, jättes mind lebama külmununa lumehange.


Ma nutsin. Mitte sellepärast, et mul oli külm või sain väga haiget, vaid sellepärast, et mul ei ole ühtegi sõpra, vaatamata sellele, et ma olin ja proovisin olla kõigiga väga sõbralik. Ma olen väike poiss, keda keegi ei salli ja ma ei mõistnud miks.

Niipea kui koju jõudsin, tormas ema uksele ja haaras mu juustest ning karjus mu peale: «Kus sa kurat olid? Miks sa oled lumine ja määrdunud? Sa väike värdjas, sina täna süüa ei saa, mine oma tuppa ja mõtle oma tegude üle järgi ning ära täna oma nägu sealt välja näita.»

Ma tegin nii, kuidas ema ütles. Ma läksin oma tuppa ja ei tulnud sealt välja enne järgmist hommikut, vaatamata sellele, et mul oli väga külm, mu keha valutas hoopidest ja olin väga näljane.

Koolis hakkasid mu hinded halvenema ja iga kord, kui mu isa sai mu halvast hindest teada, peksis ja lõi mind. Ühe korra hoop oli nii tugev, et ma ei saanud enam liigutada oma nimetissõrme ja kui klassikaaslased seda nägid, siis nad naersid mu üle.

Aeg möödus ja ühel päeval tundsin rinnus tugevat valu. Ma rääkisin sellest emale ja isale, aga nad ei hoolinud. Sama päeva õhtul uinudes soovisin, et mul ei oleks enam rinnus valusid. Ma ei tahtnud neile tekitada muresid, sest ma armastan neid väga, kogu oma südamest.

Järgmisel päeval koolis olles pidime joonistama oma suurimast unistusest. Kui teised lapsed joonistasid autosid, rakette ja nukke, siis mina joonistasin midagi muud. Mitte, et mulle ei meeldiks kõik need asjad, aga sellepärast, et ma soovisin kõige enam omale armastavat isa ja ema.

Seega ma joonistasin armastava ja õnneliku perekonna, kus oli armastav ema ja isa ning nende õnnelik poeg. Joonistamise ajal, kui teised olid rõõmsad ja mängisid, siis mina vaikselt nutsin. Ma lihtsalt tahaksin omale ema ja isa, kes armastavad mind.


Kui oli joonistuste esitamise aeg, siis minu esitluse ajal kõik naersid mu üle. Ma seisisin klassi ees ja ütlesin: «Minu suurim unistus on armastav ja õnnelik perekond.» Koheselt läeks naerulagin suuremaks ja ma hakkasin nutma.

«Palun ärge naerge minu üle. Minu unistus on perekond! Te võite mind lüüa, te võite mind vihata, aga palun ärge naerge minu üle,» ütlesin nuttes klassile.

«Ma tahan vanemaid nagu teil on. Vanemaid, kes kallistavad ja armastavad mind. Vanemad, kes tulevad mulle kooli järgi ja on õnnelikud mind nähes. Ma tean, et ma olen inetu ja väetike. Ma tean, et mul on kõver nimetissõrm, aga palun ärge naerge minu üle.»

Õpetaja lohutas mind ja pühkis mu pisaraid. Samal ajal naer jätkus, aga siiski tundus, et mõned õpilased mõistsid mind.

Päevad möödusid ning ühel päeval, kui ma sain kontrolltöös kehva tulemuse, teadsin, et kodus saan selle eest karistada. Ma kartsin koju minna, aga mul ei olnud ka kuskile mujale minna. Vaatamata vastumeelsusele, ma siiski läksin koju ja nagu arvata, sai ema väga vihaseks.

Ta haaras minust ja viskas mind põrandale ning lõi jalaga. Seejärel lõi mind kaks korda vastu pead. Ma lihtsalt lamasin ega suutnud püsti tõusta, sest ta löögid tegid väga haiget. Mu ema jättis mind põrandale lebama, hoolimata sellest, kas minuga on kõik korras.


Kui ta tuppa tagasi tuli, siis ütles, et ma koristaksin selle segaduse, mis minu pärast oli tekkinud, sest vastasel juhul saab isa väga vihaseks. Ma anusin ema, et ta ei ütleks isale, aga kui ma vaatasin üles, siis isa oli juba uksel.

Kui ema rääkis isale mu kontrolltöö hindest, siis ta tõstis mind püsti, raputas mind ja lõi mulle rusikaga näkku. Ma kaotasin teadvuse ja järgmisel hetkel avastasin end haiglavoodist.

Istukile tõustes käitus mu käsi väga imelikult. Ma proovisin liigutada oma kätt, aga ma ei tundnud oma viite sõrme. Ma lihtsalt vaatasin terve õhtu aknast välja ja nutsin, sest ma nägin väljas teiste vanemaid, kes mängisid mänguväljakul oma lastega.

Kas Sa tead, miks ma nutsin? Mitte sellepärast, et mul oli füüsiliselt valus, vaid sellepärast, et ma ei tea, mis tunne on emakallistus. Ma ei ole kunagi seda tundnud. Mu vanemad lihtsalt peksavad mind, aga siiski ma armastan neid. Ma olin alati teinud oma parim, et neile meeldida, aga siiski nad ei hoolinud minust.

Ühel päeval kodus teed juues ajasin natuke lauale ja ma sain selle eest jälle tappa. Tundsin taaskord rinnus väga tugevaid valusid. Ma ütlesin seda emale, aga tema ei hoolinud. Valud läksid tugevamaks ja mind viidi haiglasse.

Haiglas olles pärisin oma vanemate kohta. Arst ütles, et nad tulevad varsti, aga nad ei tulnud. Nad ei tulnud isegi järgmisel päeval. Ma olin väga kurb, aga siiski ma armastasin neid kõige rohkem.


Ma kirjutasin kirja, mis siis, et trükivigadega, sest ma olin ju alles väike algkooli poiss, kui äkitselt…

Kui äktiselt Ivani süda seiskus. Ta oli kaks päeva haiglas ja ta suri sisemise verejooksu tagajärjel. Ta vanemad ei tulnud teda kordagi vaatama ning noore lahkunud poisi voodit koristades leidsid arstid poolikuks jäänud kirja.

«Kallis ema ja isa. Palun andke andeks, et ma olin inetu, teile vastikust tekitav ja rumal. Palun andestage mulle!

Ma ei tahtnud teid häirida, segada ega teile probleeme tekitada. Ema, kõik, mida ma tahtsin, oli Sinu emalik kallistus ja kuulda kasvõi ühe korra, et Sa armastad mind. Isa, ma tahtsin, et Sa minuga mängiksid, hoiaksid jalutades mult käest ja loeksid mulle unejuttu.

Ma tean, et ma olin Teie jaoks suur häbiplekk ja seepärast ma ei saanudki kunagi kogeda neid tundeid ja emotsioone. Ma pal…»

See lugu oli algselt kirjutatud vene keeles. See lugu ei pruugi olla tõsi ja loodetavasti ei olegi, aga siiski on see äärmiselt oluline, sest koduvägivald on reaalsus, mitte väljamõeldis.

Laste kuritarvitamine juhtub just praegu igal sekundil ja me peaksime seda märkama. Kui on kahtlusi, siis me peaksime sekkuma, mitte pealt vaatama või tegema näo, nagu me ei oleks midagi märganud.

Absoluutselt igal lapsel on õigus olla armastatud. Igal lapsel peab olema vägivallavaba kodu, kus on turvaline olla ning iga laps vajab hellust, hoolt ja kallistusi.

Kui see südamlik lugu läks ka Sinule hinge, siis jaga seda Facebookiks, et tuletada kõigile meelde, et ükski laps ei peaks läbi elama sellist õudust ja tragöödiat nagu Ivan.

Kui lugu, mida lugesid oli kasulik, hariv või meeldis, siis jaga seda lugu ka sõpradele. Teised juba jagasid!