26-aastane naine jäi peale sünnitust halvatuks. Kui õde tema kohale kummardus, sosistas naine midagi, mis mõjus kui külm dušš


Foto: Holly Gerlach jäi pärast sündi halvatuks, mis jättis ta ilma oma suurimast rõõmust - olla ema! Artikkel avaldatud: 28.06.2017, 12:53.

Holly Gerlach Kanadast sünnitas oma esimese lapse, Casey, 26-aastaselt. Emaks saamine oli tema suur unistus juba sellest ajast saati, kui ta oli väike tüdruk. Sünnitus läks hästi ja ta oli väga õnnelik, kuid siis, paar nädalat hiljem, keeras tema elu ootamatult halvaks.

See kõik algas valuga kaelas ja nõrkusega jalgades. Ta pöördus haiglasse ja tema seisund halvenes kiiresti – ta muutus kaelast allpool halvatuks.

Hollyl diagnoositi Guillain-Barre sündroom, väga harv haigus, mis mõjutab närvisüsteemi. Ta oli aheldatud voodisse ja oli selge, et ta kannatas kohutavalt. Üks hetk hooldusõde kummardus oma patsiendi kohale ja Holly sosistas talle kõrva: «Mul on nii valus».

Teda hoidis elus ja andis talle jõudu tema päikesekiir Casey. Ta tegi oma parima, et proovida suhelda oma lapsega, hoolimata kannatustest, mida ta tundis.

Kuna naine ei suutnud oma keha liigutada, siis tuli teda iga päev voodi liftiga üles ja alla lasta. Ta suutis vaevu rääkida. Ta nägi oma tütart iga päev, kuid see murdis ta südame, et ta ei saa olla ema, kes ta olla tahab.


Pärast nädalaid spetsiaalse hingamisventiiliga harjutamist juhtus midagi erakordset, mis andis Hollyle lootuse, mida ta nii hädasti vajas – ta suutis hingata hingamisaparaadi abita.

Järk-järgult hakkas tema haigus taanduma. Pärast 70 päeva möödumist viidi ta intensiivravist üle – lõpuks suutis ta uuesti rääkida ja istuda ratastoolis.

Holly kasvas iga päev tugevamaks ja 78. päeval alustas ta füsioteraapiat, kus hakkas oma jalgu treenima. 87. päeval tõusis ta esimest korda kolme kuu jooksul püsti.

Ta treenis oma motoorseid oskusi ja jätkas oma kätelihaste treenimist, kuni ta oli piisavalt tugev, et hoida ja sööta oma last, kes oli nüüd juba neli kuud vana!

Holly sai ka jalgades jõu tagasi, treenides neid kaks korda päevas, kuni ta suutis teha 94. päeval oma esimesed sammud. Algul vajas ta palju abi ja tuge, kuid lõpuks, 126. päeval, naasis ta koju.

Ta pidi hakkama uuesti õppima, kuidas endaga toime tulla, sealhulgas kuidas harjata juukseid, pesta hambaid, kirjutada, süüa ja riidesse panna.

Täna on Holly paremas vormis kui kunagi varem! Nüüd elab ta oma täiuslikku õnnelikku elu, mis mõneks ajaks oli võimatu. See näitab, et pole ühtegi võimatut olukorda ja alati on olemas lahendus aga see kõik ei oleks olnud võimalik ilma tema tütre, lähedaste ja paljude tervishoiutöötajate hindamatu abiga.

Kui lugu, mida lugesid oli kasulik, hariv või meeldis, siis jaga seda lugu ka sõpradele. Teised juba jagasid!